Aga...ta pole seal toas üksi!Seal on veel keegi!!!
See keegi seisab tema toa uksel ja jälgib kuidas ta norskab.Ta mõtleb : Kuidas sellisega saab ühes toas magada?Selliseid norskajaid ei tohiks olla siin!
Ta astub paar sammu lähemale...kummardub.Ta näole tekib kurjakuulutav naeratus.
Kuid...mida?
Järsku pole tumedat kuju enam Mariani kõrval kükitamas!J
Järgmine päev:Jaa !Arvata oli.See tume kuju on taas platsis.Seisab taas ukse juures ja vaatab kuisas kaks süütut neiut magavad...üs magab madratsil ,teine voodis.
Ta liigub sujuvalt kahe neiu vahele.Seisab ja vaatab aknast välja.
Täna ei ole ta näol enam kavalat naeratust.Tema silmad justkui põleksid.Ta otsekui tahaks kedagi tappa!Kägistada!Mõrvata!
''Lõpuks,''ütleb karm ja mehelik hääl ''ma olen seda hetke nii kaua oodanud!''
Mehe tugevad käed haaravad madratsil magava tüdruku lendleva kergusega enda õlale.Muidugi ei suuda neiu enam magada.Ta on hüsteerjas.Tüdruk karjub.
Ka teine neiu ärkab aga ta ei saa enam midagi teha ,kuna mees tegutseb liialt kiiresti.
Ta lükkab lillepotid ja muud asjad ,mis aknalaual on maha ja avab akna.Siis sööstab tüdruk õlal minema.
Vaikus.
Siiri ei suuda midagi teha.Ta tormab üle purunenud lillepottide ja venitab end võimalikult kiiresti aknalauale.Sealt edasi õue.Püüab joosta järele mehele ,kes tema kullakalli Mariani endaga viis.
Aga ei.Ta ei suuda seda enam!
Siiri puhkeb nutma.
''Miiiiks?Eii!'' karjub meeleheitel tüdruk.
Toast on kosta vanaema häält ''Mis siin toimub?''
Ta liigub sujuvalt kahe neiu vahele.Seisab ja vaatab aknast välja.
Täna ei ole ta näol enam kavalat naeratust.Tema silmad justkui põleksid.Ta otsekui tahaks kedagi tappa!Kägistada!Mõrvata!
''Lõpuks,''ütleb karm ja mehelik hääl ''ma olen seda hetke nii kaua oodanud!''
Mehe tugevad käed haaravad madratsil magava tüdruku lendleva kergusega enda õlale.Muidugi ei suuda neiu enam magada.Ta on hüsteerjas.Tüdruk karjub.
Ka teine neiu ärkab aga ta ei saa enam midagi teha ,kuna mees tegutseb liialt kiiresti.
Ta lükkab lillepotid ja muud asjad ,mis aknalaual on maha ja avab akna.Siis sööstab tüdruk õlal minema.
Vaikus.
Siiri ei suuda midagi teha.Ta tormab üle purunenud lillepottide ja venitab end võimalikult kiiresti aknalauale.Sealt edasi õue.Püüab joosta järele mehele ,kes tema kullakalli Mariani endaga viis.
Aga ei.Ta ei suuda seda enam!
Siiri puhkeb nutma.
''Miiiiks?Eii!'' karjub meeleheitel tüdruk.
Toast on kosta vanaema häält ''Mis siin toimub?''
''Vanaema!Appi!Helista politseisse!''karjub Siiri tuppa.
''Mida sa seal väljas teed?''uurib vanaema siiski edasi.
''Nutan!''
''Ma ei saa ikka midagi aru.''
''Ma palun sind!Helista politseisse!Marian rööviti ära!''tüdruk tõuseb ja hakkab kiirelt maja poole sammuma.
''Ta veel magab.Ära sega praegu.''kuuleb Marian häguselt mehehäält rääkimas.
Ta avab vaikselt silmad ja leiab end uurest valgest toast ,mille kaks seina on klaasist ,vaatega merele.Ta lamab suures voodis valgete linade vahel.Voodi äärtes on kaks öökappi..Tüdrukust paremal pool on heledast puidust uks ja selle kõrval peegelustega riidekapp.
Marian tõuseb istukile.Ta ei mõista mis toimub.
Toa uks avaneb ja sisse astub valges ülikonnas soliidne härrasmees.
''Oi.Sa oledki ärkvel.''mees naeratab soojalt.
''Kus ma olen?Mis toimub?''lausub Marian külmalt püüdes jätta karmi muljet.
''Räägime sellest hiljem.Pane riidesse ja tule sööma.''vastab härra ja läheb minema.
Tüdruk tõuseb voodist ja läheb riidekapi poole eeldades ,et seal võiks ta endale midagi sobivat selga leida ,kuna magamisriietes ei oleks siiski võibolla sobilik sööma minna.
Tüdruk lükkas kapi liugukse kõrvale ja nägi seal palju riideid-naisteriideid.Nende all oli riiul ,kus oli palju ilusaid kingi.
Ta olekski vist jäänud neid kleite proovima ,kui öökapil olev telefon poleks helisema hakanud.
Kena ja õhuline õlapaelteta kleit seljas tormas ta telefoni juurde.
''Hallo!''vastas ta ettevaatlikult.
''Marian?Sina?''lausus tüdrukuhääl telefonis.
''Jah.Kes sa oled?''
''Ma olen Siiri.Fernando on sinujuures?''tema häälest oli aru saada ,et ta oli närvis.
''Mida?Kes see on?''Marian ei saanud midagi aru.
''Ohh!Kus sa oled?''
''Mingis valges toas...mereääres...istun voodierval.''
''Jah sa oled Fernando juures.Igatahes.Ära mine temaga kuhugile.Jää sinna majja.Seal oled sa kaitstud.Fernando ega kellegagi kaasa ei lähe!Varsti näeme.''Siiri lõpetas kõne.
Marian oli ehmunud.Ta ei mõistnud ,mis toimub!?
Tüdruk läks vaikselt oma heleroosas kleidikeses uksest välja.
Ta jõudis pikka heledasse koridori mille lõpus oli näha klaasakent.
Nähes ,et klaasakna taga on kaetud laud ,kus on mõned inimesed pluss see valges ülikonnas tüüp ,läks ta ka välja.
''Mariaana!Lõpuks sa jõudsid!''lausus üks vanem naine ja tõusis püsti.
Ta tuli ja kallistas tüdrukut ''mina olen sinu ämm-Qorianna.
Tüdruk oli segaduses.Ta vaatas laua poole.Seal istus üks noor mees ,kes ei vaadanud Mariani poolegi.Ta luges ajalehte.
Tema kõrval istus seesama valge ülikonnaga poiss.
Laua otsas istus üks vana mees ,kellel oli habe ja prillid.
''Kallis!Tule istu lauda.''lausus valguke(valge ülikonnaga poiss)
''Kes sa oled?Miks sa mulle kallis ütled?''lausus tüdruk tõrksalt.
Poisi pilt muutus tõsiseks ''Ma olen su peigmees Fernando.''
''Fernando?See sama...''tüdruk kukkus ehmatusest pikali.
Fernando sööstis tema juurde.
''Rahune.Autoõnnetusest tingitud.Ära muretse!Ma olen siin.''lausus poiss ja tõstis Mariani üles.
''Aga ma pole su...''tüdruk ei saanud lauset lõpetada kuna Fernando pani talle käe suule.
Nad suunduid koos laua poole.Aga Fernandol polnud enam rõõmus nägu.Ta oli tõsine ja jälgis Mariani iga liigutust...
''Mida sa seal väljas teed?''uurib vanaema siiski edasi.
''Nutan!''
''Ma ei saa ikka midagi aru.''
''Ma palun sind!Helista politseisse!Marian rööviti ära!''tüdruk tõuseb ja hakkab kiirelt maja poole sammuma.
''Ta veel magab.Ära sega praegu.''kuuleb Marian häguselt mehehäält rääkimas.
Ta avab vaikselt silmad ja leiab end uurest valgest toast ,mille kaks seina on klaasist ,vaatega merele.Ta lamab suures voodis valgete linade vahel.Voodi äärtes on kaks öökappi..Tüdrukust paremal pool on heledast puidust uks ja selle kõrval peegelustega riidekapp.
Marian tõuseb istukile.Ta ei mõista mis toimub.
Toa uks avaneb ja sisse astub valges ülikonnas soliidne härrasmees.
''Oi.Sa oledki ärkvel.''mees naeratab soojalt.
''Kus ma olen?Mis toimub?''lausub Marian külmalt püüdes jätta karmi muljet.
''Räägime sellest hiljem.Pane riidesse ja tule sööma.''vastab härra ja läheb minema.
Tüdruk tõuseb voodist ja läheb riidekapi poole eeldades ,et seal võiks ta endale midagi sobivat selga leida ,kuna magamisriietes ei oleks siiski võibolla sobilik sööma minna.
Tüdruk lükkas kapi liugukse kõrvale ja nägi seal palju riideid-naisteriideid.Nende all oli riiul ,kus oli palju ilusaid kingi.
Ta olekski vist jäänud neid kleite proovima ,kui öökapil olev telefon poleks helisema hakanud.
Kena ja õhuline õlapaelteta kleit seljas tormas ta telefoni juurde.
''Hallo!''vastas ta ettevaatlikult.
''Marian?Sina?''lausus tüdrukuhääl telefonis.
''Jah.Kes sa oled?''
''Ma olen Siiri.Fernando on sinujuures?''tema häälest oli aru saada ,et ta oli närvis.
''Mida?Kes see on?''Marian ei saanud midagi aru.
''Ohh!Kus sa oled?''
''Mingis valges toas...mereääres...istun voodierval.''
''Jah sa oled Fernando juures.Igatahes.Ära mine temaga kuhugile.Jää sinna majja.Seal oled sa kaitstud.Fernando ega kellegagi kaasa ei lähe!Varsti näeme.''Siiri lõpetas kõne.
Marian oli ehmunud.Ta ei mõistnud ,mis toimub!?
Tüdruk läks vaikselt oma heleroosas kleidikeses uksest välja.
Ta jõudis pikka heledasse koridori mille lõpus oli näha klaasakent.
Nähes ,et klaasakna taga on kaetud laud ,kus on mõned inimesed pluss see valges ülikonnas tüüp ,läks ta ka välja.
''Mariaana!Lõpuks sa jõudsid!''lausus üks vanem naine ja tõusis püsti.
Ta tuli ja kallistas tüdrukut ''mina olen sinu ämm-Qorianna.
Tüdruk oli segaduses.Ta vaatas laua poole.Seal istus üks noor mees ,kes ei vaadanud Mariani poolegi.Ta luges ajalehte.
Tema kõrval istus seesama valge ülikonnaga poiss.
Laua otsas istus üks vana mees ,kellel oli habe ja prillid.
''Kallis!Tule istu lauda.''lausus valguke(valge ülikonnaga poiss)
''Kes sa oled?Miks sa mulle kallis ütled?''lausus tüdruk tõrksalt.
Poisi pilt muutus tõsiseks ''Ma olen su peigmees Fernando.''
''Fernando?See sama...''tüdruk kukkus ehmatusest pikali.
Fernando sööstis tema juurde.
''Rahune.Autoõnnetusest tingitud.Ära muretse!Ma olen siin.''lausus poiss ja tõstis Mariani üles.
''Aga ma pole su...''tüdruk ei saanud lauset lõpetada kuna Fernando pani talle käe suule.
Nad suunduid koos laua poole.Aga Fernandol polnud enam rõõmus nägu.Ta oli tõsine ja jälgis Mariani iga liigutust...
Kui hommikusöök oli söödud suundus Marian tagasi oma tuppa ,või noh sellesse tuppa ,kus ta oli ärganud.
Ta istus voodi otsale ja vaatas merd.
Päev oli nii ilus ja soe.Kui ta poleks nii segaduses ja hirmul tunneks ta kindlasti sellest kõigest rõõmu ja tunneks end nagu paradiisids.
Järsku koputas keegi uksele ''Kas tohin sisse tulla?'' lausus keegi uksetaga.Selle kellegi hääl oli väga Fernando moodi.
''Ilmselt küll.''vastas Marian tuimalt.
Uks avanes ja sealt ilmuski välja Fernando.Tal polnud enam valget ülikonda seljas.Poisil olid jalas ujumispüksid ja nägu oli tal taas täis naeru.
Ta istus tüdruku kõrvale ja lausus:''Lähme ujuma!Vesi on nii soe,''
''Merre?''küsis Marian kahtlevalt.
''Nojah.Või kui sa soovid siis võime ka basseini minna aga meres oliks toredam.''arutles Fernando.
''Kuule kes sa õige oled?''vahetas Marian teemat ja pööras pea Fernando poole.
Poiss naeratas ''ma olen Fernando-sinu peigmees.Sõbrad hüüavad mind Ferryks.''
''Ja miks mina ei tea ,et sa mu peigmees oled?''kahtlustas Marian edasi.
''Sest ,et sul oli ränk autoavarii.Sa ei mäleta midagi.Olid neli kuud koomas ja siis ärkasid imeväel üles.Siis sa mäletasid veel ja hakkasid paranema.Sind lasti koju ja ilmselt nüüd sul on kõik meelest läinud taas.''Ferry pani käe ümber tüdruku.
''Ahnii..Aga räägi siis mulle ,kes ma olen.''
''Sa oled Mariaana Ferres.Oled pärit Eestist kuid kolisid siia -Hispaaniasse kolm aastat tagasi.Siin me kohtusime ja armusime.Su vanemad on surnud.Nad surid viis aastat tagasi ,kui nad läksid mägedesse puhkama.Lumelaviin tappis nad.Oled mu pruut ja elad siin.''vuristas poiss kõik ette ,mis tal meelde tuli.
Muidugi tüdruk ei uskunud poissi.Ta mäletas täpselt ,et ta rööviti.Ta nimi ei olnud isegi mingi Mariaana Ferres vaid Marian Laineste.Kahtust lisas ka hommikune Siiri kõne.
''Halloo!Kas läheme siis ujuma?Millest sa mõtlema jäid?''lausus poiss järsku.
''Eii midagi.Lähme jah.''Marian püüdis teeselda ,et ta on õnnelik.
''Pane siis ujukad selga ma ootan sind väljas.''poiss tõusis ja hakkas uksest välja minema.
''Oota,'' hüüdis Marian ''kas mul on üldse ujukad?''
Poiss naeratas ''Muidugi on.Lausa mitu paari.Varem käisime iga päev ujumas!'' lausus ta ja lahkus toast.
''Muidugi käisime..''lausus tüdruk õelalt ,kui oli tuppa üksi jäänud ja asus riidekapi kallale.
Nad astusid koos õue ja hakkasid trepist alla minema.Trepist ,mis viis alla rannale.
Siis tuli tal meelde Siiri kõne ,kus ta ei lubanud Marianil majast eemale minna.
Tüdruk seistatas trepil ja poiss tema taga samuti.
''Mis on?''küsis poiss.Ta ei saanud aru mis viga.
''Lähme basseini ujuma.Ma ei taha merre minna.Seal on külm!''tüdruk ei jäänudki poisi vastust kuulama vaid hakkas tagasi minema.
Ferryl ei jäänud muud üle kui ka tagasi minema hakata.
Nad ujusid tund aega ja ükskõik milliseid lähenemiskatseid Fernando ka tegi blokkis Marian ta eemale.
Möödus mitu pikka päeva.Aga koguaeg ,kui Fernando Mariani välja kutsus muutus tüdruk tõsiseks ja lukustas end oma tuppa.
On hommik...
Marian veel magab.
Kuid järsku segeb tema und keegi.See keegi hakkab teda meeleheitlikult raputama...
Ta istus voodi otsale ja vaatas merd.
Päev oli nii ilus ja soe.Kui ta poleks nii segaduses ja hirmul tunneks ta kindlasti sellest kõigest rõõmu ja tunneks end nagu paradiisids.
Järsku koputas keegi uksele ''Kas tohin sisse tulla?'' lausus keegi uksetaga.Selle kellegi hääl oli väga Fernando moodi.
''Ilmselt küll.''vastas Marian tuimalt.
Uks avanes ja sealt ilmuski välja Fernando.Tal polnud enam valget ülikonda seljas.Poisil olid jalas ujumispüksid ja nägu oli tal taas täis naeru.
Ta istus tüdruku kõrvale ja lausus:''Lähme ujuma!Vesi on nii soe,''
''Merre?''küsis Marian kahtlevalt.
''Nojah.Või kui sa soovid siis võime ka basseini minna aga meres oliks toredam.''arutles Fernando.
''Kuule kes sa õige oled?''vahetas Marian teemat ja pööras pea Fernando poole.
Poiss naeratas ''ma olen Fernando-sinu peigmees.Sõbrad hüüavad mind Ferryks.''
''Ja miks mina ei tea ,et sa mu peigmees oled?''kahtlustas Marian edasi.
''Sest ,et sul oli ränk autoavarii.Sa ei mäleta midagi.Olid neli kuud koomas ja siis ärkasid imeväel üles.Siis sa mäletasid veel ja hakkasid paranema.Sind lasti koju ja ilmselt nüüd sul on kõik meelest läinud taas.''Ferry pani käe ümber tüdruku.
''Ahnii..Aga räägi siis mulle ,kes ma olen.''
''Sa oled Mariaana Ferres.Oled pärit Eestist kuid kolisid siia -Hispaaniasse kolm aastat tagasi.Siin me kohtusime ja armusime.Su vanemad on surnud.Nad surid viis aastat tagasi ,kui nad läksid mägedesse puhkama.Lumelaviin tappis nad.Oled mu pruut ja elad siin.''vuristas poiss kõik ette ,mis tal meelde tuli.
Muidugi tüdruk ei uskunud poissi.Ta mäletas täpselt ,et ta rööviti.Ta nimi ei olnud isegi mingi Mariaana Ferres vaid Marian Laineste.Kahtust lisas ka hommikune Siiri kõne.
''Halloo!Kas läheme siis ujuma?Millest sa mõtlema jäid?''lausus poiss järsku.
''Eii midagi.Lähme jah.''Marian püüdis teeselda ,et ta on õnnelik.
''Pane siis ujukad selga ma ootan sind väljas.''poiss tõusis ja hakkas uksest välja minema.
''Oota,'' hüüdis Marian ''kas mul on üldse ujukad?''
Poiss naeratas ''Muidugi on.Lausa mitu paari.Varem käisime iga päev ujumas!'' lausus ta ja lahkus toast.
''Muidugi käisime..''lausus tüdruk õelalt ,kui oli tuppa üksi jäänud ja asus riidekapi kallale.
Nad astusid koos õue ja hakkasid trepist alla minema.Trepist ,mis viis alla rannale.
Siis tuli tal meelde Siiri kõne ,kus ta ei lubanud Marianil majast eemale minna.
Tüdruk seistatas trepil ja poiss tema taga samuti.
''Mis on?''küsis poiss.Ta ei saanud aru mis viga.
''Lähme basseini ujuma.Ma ei taha merre minna.Seal on külm!''tüdruk ei jäänudki poisi vastust kuulama vaid hakkas tagasi minema.
Ferryl ei jäänud muud üle kui ka tagasi minema hakata.
Nad ujusid tund aega ja ükskõik milliseid lähenemiskatseid Fernando ka tegi blokkis Marian ta eemale.
Möödus mitu pikka päeva.Aga koguaeg ,kui Fernando Mariani välja kutsus muutus tüdruk tõsiseks ja lukustas end oma tuppa.
On hommik...
Marian veel magab.
Kuid järsku segeb tema und keegi.See keegi hakkab teda meeleheitlikult raputama...
Marian avab silmad ja näeb oma voodil istuvat tüdrukut ,kes vaatab talle silma.
''Kes sa oled?''küsib tüdruk uniselt.
''Sorry miss Mariana but you have to leave now!!''lausub neiu ingiskeeles.
''What?Why?Who are you?''Marian ei saa ikka midagi aru.
''I am a maid!My name is Bethany.I heard when mister Fernando talked with somebody about you in the phone!''vuristab ta.
''So?''
''He said:''Don't you worrye about that.I will bring the girl so you can do everything with her.''And then he said your name and they talked about drugs too!''
''Oh no,''Marian hakkab kartma.''would you help me?''
''Yes ,ofcourse!''
Marian riietub kiirelt.Paneb selga valged shortsid,roosa maikaa ja pruunid gladiaatorid/sandaalid.
Neiu seletab talle ,et Fernando on ujumas hetkel ja ta peaks varti naasema.
Nad liiguvad vaikselt majast välja.Tüdruk annab Marianile 50 dollarit.Ta räägib ,et Marian läheks vaikselt läbi metsa ,mis asub Fernando maja vastas.Seal on teerada ,mis viib väikelinnani.Otsigu Marian sealt üles pank ja panga kõrval on musta värvi sportauto.Istugu Marian sinna ja sõitku Los Angelesse.
Järsu kuulevad nad ,et Fernando räägib maja taga oma emaga ja siis käib kõik väga kiirelt.
Bethany annab Marianile autovõtmed ja tema rahakoti(Mariani rahakoti) ja käsib tal otsekohe joosta.
Nii Marian teeb.Ta lidub elueest teisele poole kruusateed ja siseneb metsa.Neiu leiab raja kergelt üles.
Olnud juba tükk maad jooksnud teeb ta väikese peatuse.Tüdruk lihtsalt variseb metsarajale maha.
Marian hakkab nutma.
Miks see pidi nii minema-Ühel hetkel on ta Eestis ja järsku mingi suvakas tuleb ja võtab ta kaasa ja siis ta on Ameerikas.Tüdruk on segaduses.
Marian jõuab mõne aja pärast tillukesse linna.Ta kontrollib kas ta rahakott,raha ja autovõtmed on veel tema käekotis.Jah.Kõik on olemas.
Ta astub kõnniteele.Vastu tulevad inimesed tunduvad kõik nii tigeda näoga.Nad justkui teaksid mis on toimunud.Tee ääres on vaid madalad poekesed.Eemal paistavad ka kortermajad ja eramajad.Teeääres müüb üks vanem proua ananasse.
Marian atub naise juurde ''Hello.''lausub tüdruk rõõmsalt.
''Hey.''lausub naine sama õõmsalt.
''I am looking for bank''
''Uum...It's over there.''naine viipab ühele majakesele ,mille üks sein paistab kaks kvartalit eemal.
''Okay.Than you.Have a nice day!''
Tüdruk hakkab kiirel sammul panga poole astuma.
Jõudes sinna ei näe ta panga lähedal ühtegi sportautot.
Marian on segaduses.Kuid järsku näeb ta kaugemal ühte silti ''BUS STOP''.
Tüdruk hakkab sinna poole jooksma.Samal ajal väljub jaamast buss ,millel silt ''LosAngelos''.
Ta vehib käega aga kussijuht ei huvitu sellest.Siis tpdruk jookseb bussi ette.
Loomulikult buss peatub.Uks avaneb ja tüdruk läheb sisse.
Ta ostab pileti ja saab muidugi bussijuhilt sõimata sellise käitumise pärast.
Tüdruk istub bussi tahaotsa.Buss on üpris inimtühi.
Taas langeb ta mõtteisse.
Mul pole autojuhilubegi.Kuidas ma oleks saanud siis autaga LA-sse sõita?Ja ma ei oskakski ju.Ma läheks närvi ja.Ja kust sai see koristaja Bethany mu rahakoti ja miks ta mind üldse aitas.No loomulikult oleksin ma samamoodi käitunud aga see on nii imelik!
Mida ma ette võtan?Mida ma LA-s teen üldse?Kas 50 dollarit on piisav ,et Eesti lennata?Ma ju ei tea!
Los Angelesse jõudis buss alles järgmise päeva varajasel hommikutunnil.Aga kellaajast hoolimatta oli teedel juba palju autosid.Tüdrukul tekkis juba hirm-Mida ma teen kui ma siit bussist nüüd väljun.Ma ei tunne absoluutselt seda linna.Raudselt võtab mingi suvakas mu kinni ja..ma ei taha mõeldagi mida ma teen!Ja kuidas Bethanyga on?On ta on elus?Ma nii loodan ,et ta on kombes.Ja ma loodan ,et see vastik Fernando mind enam ei jälita!Ma nii kardan.Aga ma pean olema tugev!Muidu saadakse kohe aru ,et ma kardan ja see pole ju hea?!Eks?
Buss peatus järsku.Üks mees läks välja .Nüüd oli Marian üksi jäänud bussi.Muidugi oli ka bussijuht.Tüdruk läks ette bussijuhi jurde ja palus ,et mees viiks teda lennujaama.Bussijuht oli nõus.
Tüdruk istus tagasi oma kohale.Aga ta polnud ikka veel rahulik.
Buss keeras ühele tänavale ja siis pööras kahe kortermaja vahele.Seal oli suhteliselt kõhe.Paar prügikasti ja seintel olid graffiti joonistused.Bussijuht peatas bussi.Tõusis oma tolist ja hakkas tüdruku poole astuma.Ta näol oli kaval naeratus.Marian hakkas järjest valjemini hingama.Ta süda peksis ja ta hakkas higistama.
''Okay.I am leaving now!''tüdruk tõusis järsku ja hakkas bussi teise otas liikuma kus oli teine uks.
''No!You are staying.''
''What do you want?
''You are mine now!''mees haaras tüdruku käest ja hakkas teda bussi etteotsa tirima.
Mees tiris Mariani bussist välja ja sulges bussi uksed.Siis mees haaras kerge liigutusega õlale ja hoidis teda tugevalt enda haardes.
Marian muidugi siples ja karjus ,nii kuis suutis.
Bussijuht kõndis veidi aega kahe hiigelsuure maja vahel ,kus polnud ühtki inimest ja siis järsku astus mingist uksest sisse.Nad jõudsid kitsasse ja hämarasse koridori ,mida valgustas vaid väike aknake ukses.
Mees keeras ukse lukku ja vaatamatta sellele ,et Marian teda kõigest jõust peksis ,teda sülitas,hammustas ja kriimustas vedas mees neiu suurde ja varasse elutuppa.
Selle seinad olid valged ja põrandal oli hele parkett.Toal olid suured valgete siidkardinatega aknad.Kahe akna vahel oli suur plasmateler.Selle kõrval oli makk ja siis tuli suur ja valge tiibklaver.Teleka ees oli klaasist laud millel oli vaas roosidega ja paar ajakirja.Telekat sai vaadata mugavast valgest diivanist.Tõesti ,see tuba oli modernne ja ka Marian mõistis ,et tavaline bussijuht ei saa seda endale lubada.
Tüdruk rahunes veidi ''Okey.Who are you.''
Mees jalutas diivanini ja siis heitis sellele pikali ''Ma olen Matthew Roberts.''
''Sa oskad eestikeelt?Kes sa oled?Kuidas sa tead ,et ma eestlane olen?Mida assja?''
''Jah.Ma olen elanud pool oma elu Eestis.Ja siis tulin siia.Ära mind karda!Siin võid teha mida tahad.Ainult ära välja mine ,kui elu armas.Paar tundi pead veel ootama.Siiri tuleb varsti.''mees valis spordikanali ja püüdis sellesse keskenduda.
''Aga kuidas sa tead minust.Ja miks sa nii rõvedalt muga käitusid.''tüdruk kahtlustas veel.
''Siiri käest kuuled kõike.Ja see bussist minema vedamine oli sellepärast selline ,et ma tahtsin proovida ,et kas see on hea tunne,''
Tüdruk läks diivanile lähemale ''Hea tunne?''
Matthew turtsatas ''no selles mõttes ,et ma tahtsin vaadata kas on hea tunne tüdrukuid minema vedada nagu pervert.Ma tundsin huvi ,et miks pervod nii teevad.''
Ka Mariani näole tekkis naeratus ''okei.''
Tüdruk tõusis ja hakkas korteris ringi vaatama.See oli tõesti kena.Nagu villa.
Marian jõudis kööki ja avas suure külmkapi ukse.See oli pungil kõike ,mida hing ihaldab ''Nii ,et ma võin absoluudselt kõike teha?''pärib ta mehelt ,kes on ikka veel telekatoas televiisorit vahtimas.
''Jaa jaa ! Tunne ennast kui kodus!''
Niisiis hakkas tüdruk endale unelmate hommikusööki valmistama.
No comments:
Post a Comment