kui järsku tunnen märga muru enda jalge all.
Ei.Mind ei häiri see.
Ma naudin seda värskust.
Kõnnin vaikselt tõusva päikese poole,
pääsukesed lendavad juba mu pea kohal.
Varajased putukad kihutavad must mööda.
On käes lootust andev suvehommik.
Friday, August 5, 2011
Saturday, July 23, 2011
Exlusive: järjesutt ''Suurlinn''
Marian magab juba nüüdseks magusasti oma pehme madratsi peal :)
Aga...ta pole seal toas üksi!Seal on veel keegi!!!
See keegi seisab tema toa uksel ja jälgib kuidas ta norskab.Ta mõtleb : Kuidas sellisega saab ühes toas magada?Selliseid norskajaid ei tohiks olla siin!
Ta astub paar sammu lähemale...kummardub.Ta näole tekib kurjakuulutav naeratus.
Kuid...mida?
Järsku pole tumedat kuju enam Mariani kõrval kükitamas!J
Buss Los Angelesse sõitis väga kaua.Marian polnud kordagi seal käinud.Ta poleks ilmaski unustadagi osanud ,et ta nnmoodi Ameerikasse satub.Tüdruk on muidugi sellest linnas mõelnud ja ka sellest ,et sinna oleks väga lahe minna.Nüüd sai ta sinna tasuta kuid kindlasti oleks ta siiski raha kogunud ,et LA-sse sõita kui mingi imeliku tehinguga.Los Angeles-Ameerika üks suurim linn ,kus kuritegevus on 100x suurem kui Kopli liinidel.Hollywoodi linn.Imekaunis.Aga tüdruk oli siiski hirmul.
Aga...ta pole seal toas üksi!Seal on veel keegi!!!
See keegi seisab tema toa uksel ja jälgib kuidas ta norskab.Ta mõtleb : Kuidas sellisega saab ühes toas magada?Selliseid norskajaid ei tohiks olla siin!
Ta astub paar sammu lähemale...kummardub.Ta näole tekib kurjakuulutav naeratus.
Kuid...mida?
Järsku pole tumedat kuju enam Mariani kõrval kükitamas!J
Järgmine päev:Jaa !Arvata oli.See tume kuju on taas platsis.Seisab taas ukse juures ja vaatab kuisas kaks süütut neiut magavad...üs magab madratsil ,teine voodis.
Ta liigub sujuvalt kahe neiu vahele.Seisab ja vaatab aknast välja.
Täna ei ole ta näol enam kavalat naeratust.Tema silmad justkui põleksid.Ta otsekui tahaks kedagi tappa!Kägistada!Mõrvata!
''Lõpuks,''ütleb karm ja mehelik hääl ''ma olen seda hetke nii kaua oodanud!''
Mehe tugevad käed haaravad madratsil magava tüdruku lendleva kergusega enda õlale.Muidugi ei suuda neiu enam magada.Ta on hüsteerjas.Tüdruk karjub.
Ka teine neiu ärkab aga ta ei saa enam midagi teha ,kuna mees tegutseb liialt kiiresti.
Ta lükkab lillepotid ja muud asjad ,mis aknalaual on maha ja avab akna.Siis sööstab tüdruk õlal minema.
Vaikus.
Siiri ei suuda midagi teha.Ta tormab üle purunenud lillepottide ja venitab end võimalikult kiiresti aknalauale.Sealt edasi õue.Püüab joosta järele mehele ,kes tema kullakalli Mariani endaga viis.
Aga ei.Ta ei suuda seda enam!
Siiri puhkeb nutma.
''Miiiiks?Eii!'' karjub meeleheitel tüdruk.
Toast on kosta vanaema häält ''Mis siin toimub?''
Ta liigub sujuvalt kahe neiu vahele.Seisab ja vaatab aknast välja.
Täna ei ole ta näol enam kavalat naeratust.Tema silmad justkui põleksid.Ta otsekui tahaks kedagi tappa!Kägistada!Mõrvata!
''Lõpuks,''ütleb karm ja mehelik hääl ''ma olen seda hetke nii kaua oodanud!''
Mehe tugevad käed haaravad madratsil magava tüdruku lendleva kergusega enda õlale.Muidugi ei suuda neiu enam magada.Ta on hüsteerjas.Tüdruk karjub.
Ka teine neiu ärkab aga ta ei saa enam midagi teha ,kuna mees tegutseb liialt kiiresti.
Ta lükkab lillepotid ja muud asjad ,mis aknalaual on maha ja avab akna.Siis sööstab tüdruk õlal minema.
Vaikus.
Siiri ei suuda midagi teha.Ta tormab üle purunenud lillepottide ja venitab end võimalikult kiiresti aknalauale.Sealt edasi õue.Püüab joosta järele mehele ,kes tema kullakalli Mariani endaga viis.
Aga ei.Ta ei suuda seda enam!
Siiri puhkeb nutma.
''Miiiiks?Eii!'' karjub meeleheitel tüdruk.
Toast on kosta vanaema häält ''Mis siin toimub?''
''Vanaema!Appi!Helista politseisse!''karjub Siiri tuppa.
''Mida sa seal väljas teed?''uurib vanaema siiski edasi.
''Nutan!''
''Ma ei saa ikka midagi aru.''
''Ma palun sind!Helista politseisse!Marian rööviti ära!''tüdruk tõuseb ja hakkab kiirelt maja poole sammuma.
''Ta veel magab.Ära sega praegu.''kuuleb Marian häguselt mehehäält rääkimas.
Ta avab vaikselt silmad ja leiab end uurest valgest toast ,mille kaks seina on klaasist ,vaatega merele.Ta lamab suures voodis valgete linade vahel.Voodi äärtes on kaks öökappi..Tüdrukust paremal pool on heledast puidust uks ja selle kõrval peegelustega riidekapp.
Marian tõuseb istukile.Ta ei mõista mis toimub.
Toa uks avaneb ja sisse astub valges ülikonnas soliidne härrasmees.
''Oi.Sa oledki ärkvel.''mees naeratab soojalt.
''Kus ma olen?Mis toimub?''lausub Marian külmalt püüdes jätta karmi muljet.
''Räägime sellest hiljem.Pane riidesse ja tule sööma.''vastab härra ja läheb minema.
Tüdruk tõuseb voodist ja läheb riidekapi poole eeldades ,et seal võiks ta endale midagi sobivat selga leida ,kuna magamisriietes ei oleks siiski võibolla sobilik sööma minna.
Tüdruk lükkas kapi liugukse kõrvale ja nägi seal palju riideid-naisteriideid.Nende all oli riiul ,kus oli palju ilusaid kingi.
Ta olekski vist jäänud neid kleite proovima ,kui öökapil olev telefon poleks helisema hakanud.
Kena ja õhuline õlapaelteta kleit seljas tormas ta telefoni juurde.
''Hallo!''vastas ta ettevaatlikult.
''Marian?Sina?''lausus tüdrukuhääl telefonis.
''Jah.Kes sa oled?''
''Ma olen Siiri.Fernando on sinujuures?''tema häälest oli aru saada ,et ta oli närvis.
''Mida?Kes see on?''Marian ei saanud midagi aru.
''Ohh!Kus sa oled?''
''Mingis valges toas...mereääres...istun voodierval.''
''Jah sa oled Fernando juures.Igatahes.Ära mine temaga kuhugile.Jää sinna majja.Seal oled sa kaitstud.Fernando ega kellegagi kaasa ei lähe!Varsti näeme.''Siiri lõpetas kõne.
Marian oli ehmunud.Ta ei mõistnud ,mis toimub!?
Tüdruk läks vaikselt oma heleroosas kleidikeses uksest välja.
Ta jõudis pikka heledasse koridori mille lõpus oli näha klaasakent.
Nähes ,et klaasakna taga on kaetud laud ,kus on mõned inimesed pluss see valges ülikonnas tüüp ,läks ta ka välja.
''Mariaana!Lõpuks sa jõudsid!''lausus üks vanem naine ja tõusis püsti.
Ta tuli ja kallistas tüdrukut ''mina olen sinu ämm-Qorianna.
Tüdruk oli segaduses.Ta vaatas laua poole.Seal istus üks noor mees ,kes ei vaadanud Mariani poolegi.Ta luges ajalehte.
Tema kõrval istus seesama valge ülikonnaga poiss.
Laua otsas istus üks vana mees ,kellel oli habe ja prillid.
''Kallis!Tule istu lauda.''lausus valguke(valge ülikonnaga poiss)
''Kes sa oled?Miks sa mulle kallis ütled?''lausus tüdruk tõrksalt.
Poisi pilt muutus tõsiseks ''Ma olen su peigmees Fernando.''
''Fernando?See sama...''tüdruk kukkus ehmatusest pikali.
Fernando sööstis tema juurde.
''Rahune.Autoõnnetusest tingitud.Ära muretse!Ma olen siin.''lausus poiss ja tõstis Mariani üles.
''Aga ma pole su...''tüdruk ei saanud lauset lõpetada kuna Fernando pani talle käe suule.
Nad suunduid koos laua poole.Aga Fernandol polnud enam rõõmus nägu.Ta oli tõsine ja jälgis Mariani iga liigutust...
''Mida sa seal väljas teed?''uurib vanaema siiski edasi.
''Nutan!''
''Ma ei saa ikka midagi aru.''
''Ma palun sind!Helista politseisse!Marian rööviti ära!''tüdruk tõuseb ja hakkab kiirelt maja poole sammuma.
''Ta veel magab.Ära sega praegu.''kuuleb Marian häguselt mehehäält rääkimas.
Ta avab vaikselt silmad ja leiab end uurest valgest toast ,mille kaks seina on klaasist ,vaatega merele.Ta lamab suures voodis valgete linade vahel.Voodi äärtes on kaks öökappi..Tüdrukust paremal pool on heledast puidust uks ja selle kõrval peegelustega riidekapp.
Marian tõuseb istukile.Ta ei mõista mis toimub.
Toa uks avaneb ja sisse astub valges ülikonnas soliidne härrasmees.
''Oi.Sa oledki ärkvel.''mees naeratab soojalt.
''Kus ma olen?Mis toimub?''lausub Marian külmalt püüdes jätta karmi muljet.
''Räägime sellest hiljem.Pane riidesse ja tule sööma.''vastab härra ja läheb minema.
Tüdruk tõuseb voodist ja läheb riidekapi poole eeldades ,et seal võiks ta endale midagi sobivat selga leida ,kuna magamisriietes ei oleks siiski võibolla sobilik sööma minna.
Tüdruk lükkas kapi liugukse kõrvale ja nägi seal palju riideid-naisteriideid.Nende all oli riiul ,kus oli palju ilusaid kingi.
Ta olekski vist jäänud neid kleite proovima ,kui öökapil olev telefon poleks helisema hakanud.
Kena ja õhuline õlapaelteta kleit seljas tormas ta telefoni juurde.
''Hallo!''vastas ta ettevaatlikult.
''Marian?Sina?''lausus tüdrukuhääl telefonis.
''Jah.Kes sa oled?''
''Ma olen Siiri.Fernando on sinujuures?''tema häälest oli aru saada ,et ta oli närvis.
''Mida?Kes see on?''Marian ei saanud midagi aru.
''Ohh!Kus sa oled?''
''Mingis valges toas...mereääres...istun voodierval.''
''Jah sa oled Fernando juures.Igatahes.Ära mine temaga kuhugile.Jää sinna majja.Seal oled sa kaitstud.Fernando ega kellegagi kaasa ei lähe!Varsti näeme.''Siiri lõpetas kõne.
Marian oli ehmunud.Ta ei mõistnud ,mis toimub!?
Tüdruk läks vaikselt oma heleroosas kleidikeses uksest välja.
Ta jõudis pikka heledasse koridori mille lõpus oli näha klaasakent.
Nähes ,et klaasakna taga on kaetud laud ,kus on mõned inimesed pluss see valges ülikonnas tüüp ,läks ta ka välja.
''Mariaana!Lõpuks sa jõudsid!''lausus üks vanem naine ja tõusis püsti.
Ta tuli ja kallistas tüdrukut ''mina olen sinu ämm-Qorianna.
Tüdruk oli segaduses.Ta vaatas laua poole.Seal istus üks noor mees ,kes ei vaadanud Mariani poolegi.Ta luges ajalehte.
Tema kõrval istus seesama valge ülikonnaga poiss.
Laua otsas istus üks vana mees ,kellel oli habe ja prillid.
''Kallis!Tule istu lauda.''lausus valguke(valge ülikonnaga poiss)
''Kes sa oled?Miks sa mulle kallis ütled?''lausus tüdruk tõrksalt.
Poisi pilt muutus tõsiseks ''Ma olen su peigmees Fernando.''
''Fernando?See sama...''tüdruk kukkus ehmatusest pikali.
Fernando sööstis tema juurde.
''Rahune.Autoõnnetusest tingitud.Ära muretse!Ma olen siin.''lausus poiss ja tõstis Mariani üles.
''Aga ma pole su...''tüdruk ei saanud lauset lõpetada kuna Fernando pani talle käe suule.
Nad suunduid koos laua poole.Aga Fernandol polnud enam rõõmus nägu.Ta oli tõsine ja jälgis Mariani iga liigutust...
Kui hommikusöök oli söödud suundus Marian tagasi oma tuppa ,või noh sellesse tuppa ,kus ta oli ärganud.
Ta istus voodi otsale ja vaatas merd.
Päev oli nii ilus ja soe.Kui ta poleks nii segaduses ja hirmul tunneks ta kindlasti sellest kõigest rõõmu ja tunneks end nagu paradiisids.
Järsku koputas keegi uksele ''Kas tohin sisse tulla?'' lausus keegi uksetaga.Selle kellegi hääl oli väga Fernando moodi.
''Ilmselt küll.''vastas Marian tuimalt.
Uks avanes ja sealt ilmuski välja Fernando.Tal polnud enam valget ülikonda seljas.Poisil olid jalas ujumispüksid ja nägu oli tal taas täis naeru.
Ta istus tüdruku kõrvale ja lausus:''Lähme ujuma!Vesi on nii soe,''
''Merre?''küsis Marian kahtlevalt.
''Nojah.Või kui sa soovid siis võime ka basseini minna aga meres oliks toredam.''arutles Fernando.
''Kuule kes sa õige oled?''vahetas Marian teemat ja pööras pea Fernando poole.
Poiss naeratas ''ma olen Fernando-sinu peigmees.Sõbrad hüüavad mind Ferryks.''
''Ja miks mina ei tea ,et sa mu peigmees oled?''kahtlustas Marian edasi.
''Sest ,et sul oli ränk autoavarii.Sa ei mäleta midagi.Olid neli kuud koomas ja siis ärkasid imeväel üles.Siis sa mäletasid veel ja hakkasid paranema.Sind lasti koju ja ilmselt nüüd sul on kõik meelest läinud taas.''Ferry pani käe ümber tüdruku.
''Ahnii..Aga räägi siis mulle ,kes ma olen.''
''Sa oled Mariaana Ferres.Oled pärit Eestist kuid kolisid siia -Hispaaniasse kolm aastat tagasi.Siin me kohtusime ja armusime.Su vanemad on surnud.Nad surid viis aastat tagasi ,kui nad läksid mägedesse puhkama.Lumelaviin tappis nad.Oled mu pruut ja elad siin.''vuristas poiss kõik ette ,mis tal meelde tuli.
Muidugi tüdruk ei uskunud poissi.Ta mäletas täpselt ,et ta rööviti.Ta nimi ei olnud isegi mingi Mariaana Ferres vaid Marian Laineste.Kahtust lisas ka hommikune Siiri kõne.
''Halloo!Kas läheme siis ujuma?Millest sa mõtlema jäid?''lausus poiss järsku.
''Eii midagi.Lähme jah.''Marian püüdis teeselda ,et ta on õnnelik.
''Pane siis ujukad selga ma ootan sind väljas.''poiss tõusis ja hakkas uksest välja minema.
''Oota,'' hüüdis Marian ''kas mul on üldse ujukad?''
Poiss naeratas ''Muidugi on.Lausa mitu paari.Varem käisime iga päev ujumas!'' lausus ta ja lahkus toast.
''Muidugi käisime..''lausus tüdruk õelalt ,kui oli tuppa üksi jäänud ja asus riidekapi kallale.
Nad astusid koos õue ja hakkasid trepist alla minema.Trepist ,mis viis alla rannale.
Siis tuli tal meelde Siiri kõne ,kus ta ei lubanud Marianil majast eemale minna.
Tüdruk seistatas trepil ja poiss tema taga samuti.
''Mis on?''küsis poiss.Ta ei saanud aru mis viga.
''Lähme basseini ujuma.Ma ei taha merre minna.Seal on külm!''tüdruk ei jäänudki poisi vastust kuulama vaid hakkas tagasi minema.
Ferryl ei jäänud muud üle kui ka tagasi minema hakata.
Nad ujusid tund aega ja ükskõik milliseid lähenemiskatseid Fernando ka tegi blokkis Marian ta eemale.
Möödus mitu pikka päeva.Aga koguaeg ,kui Fernando Mariani välja kutsus muutus tüdruk tõsiseks ja lukustas end oma tuppa.
On hommik...
Marian veel magab.
Kuid järsku segeb tema und keegi.See keegi hakkab teda meeleheitlikult raputama...
Ta istus voodi otsale ja vaatas merd.
Päev oli nii ilus ja soe.Kui ta poleks nii segaduses ja hirmul tunneks ta kindlasti sellest kõigest rõõmu ja tunneks end nagu paradiisids.
Järsku koputas keegi uksele ''Kas tohin sisse tulla?'' lausus keegi uksetaga.Selle kellegi hääl oli väga Fernando moodi.
''Ilmselt küll.''vastas Marian tuimalt.
Uks avanes ja sealt ilmuski välja Fernando.Tal polnud enam valget ülikonda seljas.Poisil olid jalas ujumispüksid ja nägu oli tal taas täis naeru.
Ta istus tüdruku kõrvale ja lausus:''Lähme ujuma!Vesi on nii soe,''
''Merre?''küsis Marian kahtlevalt.
''Nojah.Või kui sa soovid siis võime ka basseini minna aga meres oliks toredam.''arutles Fernando.
''Kuule kes sa õige oled?''vahetas Marian teemat ja pööras pea Fernando poole.
Poiss naeratas ''ma olen Fernando-sinu peigmees.Sõbrad hüüavad mind Ferryks.''
''Ja miks mina ei tea ,et sa mu peigmees oled?''kahtlustas Marian edasi.
''Sest ,et sul oli ränk autoavarii.Sa ei mäleta midagi.Olid neli kuud koomas ja siis ärkasid imeväel üles.Siis sa mäletasid veel ja hakkasid paranema.Sind lasti koju ja ilmselt nüüd sul on kõik meelest läinud taas.''Ferry pani käe ümber tüdruku.
''Ahnii..Aga räägi siis mulle ,kes ma olen.''
''Sa oled Mariaana Ferres.Oled pärit Eestist kuid kolisid siia -Hispaaniasse kolm aastat tagasi.Siin me kohtusime ja armusime.Su vanemad on surnud.Nad surid viis aastat tagasi ,kui nad läksid mägedesse puhkama.Lumelaviin tappis nad.Oled mu pruut ja elad siin.''vuristas poiss kõik ette ,mis tal meelde tuli.
Muidugi tüdruk ei uskunud poissi.Ta mäletas täpselt ,et ta rööviti.Ta nimi ei olnud isegi mingi Mariaana Ferres vaid Marian Laineste.Kahtust lisas ka hommikune Siiri kõne.
''Halloo!Kas läheme siis ujuma?Millest sa mõtlema jäid?''lausus poiss järsku.
''Eii midagi.Lähme jah.''Marian püüdis teeselda ,et ta on õnnelik.
''Pane siis ujukad selga ma ootan sind väljas.''poiss tõusis ja hakkas uksest välja minema.
''Oota,'' hüüdis Marian ''kas mul on üldse ujukad?''
Poiss naeratas ''Muidugi on.Lausa mitu paari.Varem käisime iga päev ujumas!'' lausus ta ja lahkus toast.
''Muidugi käisime..''lausus tüdruk õelalt ,kui oli tuppa üksi jäänud ja asus riidekapi kallale.
Nad astusid koos õue ja hakkasid trepist alla minema.Trepist ,mis viis alla rannale.
Siis tuli tal meelde Siiri kõne ,kus ta ei lubanud Marianil majast eemale minna.
Tüdruk seistatas trepil ja poiss tema taga samuti.
''Mis on?''küsis poiss.Ta ei saanud aru mis viga.
''Lähme basseini ujuma.Ma ei taha merre minna.Seal on külm!''tüdruk ei jäänudki poisi vastust kuulama vaid hakkas tagasi minema.
Ferryl ei jäänud muud üle kui ka tagasi minema hakata.
Nad ujusid tund aega ja ükskõik milliseid lähenemiskatseid Fernando ka tegi blokkis Marian ta eemale.
Möödus mitu pikka päeva.Aga koguaeg ,kui Fernando Mariani välja kutsus muutus tüdruk tõsiseks ja lukustas end oma tuppa.
On hommik...
Marian veel magab.
Kuid järsku segeb tema und keegi.See keegi hakkab teda meeleheitlikult raputama...
Marian avab silmad ja näeb oma voodil istuvat tüdrukut ,kes vaatab talle silma.
''Kes sa oled?''küsib tüdruk uniselt.
''Sorry miss Mariana but you have to leave now!!''lausub neiu ingiskeeles.
''What?Why?Who are you?''Marian ei saa ikka midagi aru.
''I am a maid!My name is Bethany.I heard when mister Fernando talked with somebody about you in the phone!''vuristab ta.
''So?''
''He said:''Don't you worrye about that.I will bring the girl so you can do everything with her.''And then he said your name and they talked about drugs too!''
''Oh no,''Marian hakkab kartma.''would you help me?''
''Yes ,ofcourse!''
Marian riietub kiirelt.Paneb selga valged shortsid,roosa maikaa ja pruunid gladiaatorid/sandaalid.
Neiu seletab talle ,et Fernando on ujumas hetkel ja ta peaks varti naasema.
Nad liiguvad vaikselt majast välja.Tüdruk annab Marianile 50 dollarit.Ta räägib ,et Marian läheks vaikselt läbi metsa ,mis asub Fernando maja vastas.Seal on teerada ,mis viib väikelinnani.Otsigu Marian sealt üles pank ja panga kõrval on musta värvi sportauto.Istugu Marian sinna ja sõitku Los Angelesse.
Järsu kuulevad nad ,et Fernando räägib maja taga oma emaga ja siis käib kõik väga kiirelt.
Bethany annab Marianile autovõtmed ja tema rahakoti(Mariani rahakoti) ja käsib tal otsekohe joosta.
Nii Marian teeb.Ta lidub elueest teisele poole kruusateed ja siseneb metsa.Neiu leiab raja kergelt üles.
Olnud juba tükk maad jooksnud teeb ta väikese peatuse.Tüdruk lihtsalt variseb metsarajale maha.
Marian hakkab nutma.
Miks see pidi nii minema-Ühel hetkel on ta Eestis ja järsku mingi suvakas tuleb ja võtab ta kaasa ja siis ta on Ameerikas.Tüdruk on segaduses.
Marian jõuab mõne aja pärast tillukesse linna.Ta kontrollib kas ta rahakott,raha ja autovõtmed on veel tema käekotis.Jah.Kõik on olemas.
Ta astub kõnniteele.Vastu tulevad inimesed tunduvad kõik nii tigeda näoga.Nad justkui teaksid mis on toimunud.Tee ääres on vaid madalad poekesed.Eemal paistavad ka kortermajad ja eramajad.Teeääres müüb üks vanem proua ananasse.
Marian atub naise juurde ''Hello.''lausub tüdruk rõõmsalt.
''Hey.''lausub naine sama õõmsalt.
''I am looking for bank''
''Uum...It's over there.''naine viipab ühele majakesele ,mille üks sein paistab kaks kvartalit eemal.
''Okay.Than you.Have a nice day!''
Tüdruk hakkab kiirel sammul panga poole astuma.
Jõudes sinna ei näe ta panga lähedal ühtegi sportautot.
Marian on segaduses.Kuid järsku näeb ta kaugemal ühte silti ''BUS STOP''.
Tüdruk hakkab sinna poole jooksma.Samal ajal väljub jaamast buss ,millel silt ''LosAngelos''.
Ta vehib käega aga kussijuht ei huvitu sellest.Siis tpdruk jookseb bussi ette.
Loomulikult buss peatub.Uks avaneb ja tüdruk läheb sisse.
Ta ostab pileti ja saab muidugi bussijuhilt sõimata sellise käitumise pärast.
Tüdruk istub bussi tahaotsa.Buss on üpris inimtühi.
Taas langeb ta mõtteisse.
Mul pole autojuhilubegi.Kuidas ma oleks saanud siis autaga LA-sse sõita?Ja ma ei oskakski ju.Ma läheks närvi ja.Ja kust sai see koristaja Bethany mu rahakoti ja miks ta mind üldse aitas.No loomulikult oleksin ma samamoodi käitunud aga see on nii imelik!
Mida ma ette võtan?Mida ma LA-s teen üldse?Kas 50 dollarit on piisav ,et Eesti lennata?Ma ju ei tea!
Los Angelesse jõudis buss alles järgmise päeva varajasel hommikutunnil.Aga kellaajast hoolimatta oli teedel juba palju autosid.Tüdrukul tekkis juba hirm-Mida ma teen kui ma siit bussist nüüd väljun.Ma ei tunne absoluutselt seda linna.Raudselt võtab mingi suvakas mu kinni ja..ma ei taha mõeldagi mida ma teen!Ja kuidas Bethanyga on?On ta on elus?Ma nii loodan ,et ta on kombes.Ja ma loodan ,et see vastik Fernando mind enam ei jälita!Ma nii kardan.Aga ma pean olema tugev!Muidu saadakse kohe aru ,et ma kardan ja see pole ju hea?!Eks?
Buss peatus järsku.Üks mees läks välja .Nüüd oli Marian üksi jäänud bussi.Muidugi oli ka bussijuht.Tüdruk läks ette bussijuhi jurde ja palus ,et mees viiks teda lennujaama.Bussijuht oli nõus.
Tüdruk istus tagasi oma kohale.Aga ta polnud ikka veel rahulik.
Buss keeras ühele tänavale ja siis pööras kahe kortermaja vahele.Seal oli suhteliselt kõhe.Paar prügikasti ja seintel olid graffiti joonistused.Bussijuht peatas bussi.Tõusis oma tolist ja hakkas tüdruku poole astuma.Ta näol oli kaval naeratus.Marian hakkas järjest valjemini hingama.Ta süda peksis ja ta hakkas higistama.
''Okay.I am leaving now!''tüdruk tõusis järsku ja hakkas bussi teise otas liikuma kus oli teine uks.
''No!You are staying.''
''What do you want?
''You are mine now!''mees haaras tüdruku käest ja hakkas teda bussi etteotsa tirima.
Mees tiris Mariani bussist välja ja sulges bussi uksed.Siis mees haaras kerge liigutusega õlale ja hoidis teda tugevalt enda haardes.
Marian muidugi siples ja karjus ,nii kuis suutis.
Bussijuht kõndis veidi aega kahe hiigelsuure maja vahel ,kus polnud ühtki inimest ja siis järsku astus mingist uksest sisse.Nad jõudsid kitsasse ja hämarasse koridori ,mida valgustas vaid väike aknake ukses.
Mees keeras ukse lukku ja vaatamatta sellele ,et Marian teda kõigest jõust peksis ,teda sülitas,hammustas ja kriimustas vedas mees neiu suurde ja varasse elutuppa.
Selle seinad olid valged ja põrandal oli hele parkett.Toal olid suured valgete siidkardinatega aknad.Kahe akna vahel oli suur plasmateler.Selle kõrval oli makk ja siis tuli suur ja valge tiibklaver.Teleka ees oli klaasist laud millel oli vaas roosidega ja paar ajakirja.Telekat sai vaadata mugavast valgest diivanist.Tõesti ,see tuba oli modernne ja ka Marian mõistis ,et tavaline bussijuht ei saa seda endale lubada.
Tüdruk rahunes veidi ''Okey.Who are you.''
Mees jalutas diivanini ja siis heitis sellele pikali ''Ma olen Matthew Roberts.''
''Sa oskad eestikeelt?Kes sa oled?Kuidas sa tead ,et ma eestlane olen?Mida assja?''
''Jah.Ma olen elanud pool oma elu Eestis.Ja siis tulin siia.Ära mind karda!Siin võid teha mida tahad.Ainult ära välja mine ,kui elu armas.Paar tundi pead veel ootama.Siiri tuleb varsti.''mees valis spordikanali ja püüdis sellesse keskenduda.
''Aga kuidas sa tead minust.Ja miks sa nii rõvedalt muga käitusid.''tüdruk kahtlustas veel.
''Siiri käest kuuled kõike.Ja see bussist minema vedamine oli sellepärast selline ,et ma tahtsin proovida ,et kas see on hea tunne,''
Tüdruk läks diivanile lähemale ''Hea tunne?''
Matthew turtsatas ''no selles mõttes ,et ma tahtsin vaadata kas on hea tunne tüdrukuid minema vedada nagu pervert.Ma tundsin huvi ,et miks pervod nii teevad.''
Ka Mariani näole tekkis naeratus ''okei.''
Tüdruk tõusis ja hakkas korteris ringi vaatama.See oli tõesti kena.Nagu villa.
Marian jõudis kööki ja avas suure külmkapi ukse.See oli pungil kõike ,mida hing ihaldab ''Nii ,et ma võin absoluudselt kõike teha?''pärib ta mehelt ,kes on ikka veel telekatoas televiisorit vahtimas.
''Jaa jaa ! Tunne ennast kui kodus!''
Niisiis hakkas tüdruk endale unelmate hommikusööki valmistama.
Sunday, May 29, 2011
Laul ''No place to go''
NB!Kirjutasin ise need sõnad :)
Viis on ka olemas :P
No place to go
She never had a home,
where to be with her family.
She have alays been alone,
and slept on the grass or snow.
She stealed food and selled herself,
cause her parents left her alone in this wo-orld!
With no place to be.
She couldent see!
W H Y ?
ref:
This life would never let her go,
away from here!
And these black clouds,
are like big,dirty guadrs.
When she tryes to run,
she understands , that she dont have place to go!
Well ,I tryed to pull her out,
to here ,to normal life.
But she wont belive that this life is better than her's.
So I couldent do nothing to her,
she only wanted some sigarettes,
Everything is broken in her,
there's nothing but tears,
so she cry's always.
And walks alone.
ref:
This life would never let her go,
away from here!
And these black clouds,
are like big,dirty guadrs.
When she tryes to run,
she understands , that she dont have place to go!
Well...That girl is dead now,
And in the hell she met her family.
And this story is history now...
Viis on ka olemas :P
No place to go
She never had a home,
where to be with her family.
She have alays been alone,
and slept on the grass or snow.
She stealed food and selled herself,
cause her parents left her alone in this wo-orld!
With no place to be.
She couldent see!
W H Y ?
ref:
This life would never let her go,
away from here!
And these black clouds,
are like big,dirty guadrs.
When she tryes to run,
she understands , that she dont have place to go!
Well ,I tryed to pull her out,
to here ,to normal life.
But she wont belive that this life is better than her's.
So I couldent do nothing to her,
she only wanted some sigarettes,
Everything is broken in her,
there's nothing but tears,
so she cry's always.
And walks alone.
ref:
This life would never let her go,
away from here!
And these black clouds,
are like big,dirty guadrs.
When she tryes to run,
she understands , that she dont have place to go!
Well...That girl is dead now,
And in the hell she met her family.
And this story is history now...
Wednesday, April 27, 2011
Järjejutt - ''Sibul''
Iris says:
Aga mida sa homme selga paned?
Annabelll (l) says:
Tõmban lihtsalt dressika kampsunile otsa.Nii külm on juu, Ja lumi tuleb ka varsti maha ja.Aga sa ise?
Iris says:
Empsiga ostsime täna ühe hull kena musta värvi kardigani.Ma arvan ,et tolle ja siis mingi kollane pluus vms alla (:
Annabell (l) says:
Ägeee!Aga ma nüüd sööma.Emps tegelt juba ammu karjub ,et sööma
Tsauu!
Iris says:
No tsauka!
Panin (Annabell) MSNi eemal režiimile ja loivasin alla korrusele.
''Noo..Millega sa mind täna rõõmustad?''küsisin õrnalt naeratades.
''Täna kokkas paps,''vastas ema taldrikuid lauale pannes.
''Woooah!Mida siis?'' tõstsin kaane potilt ja seal laiutasid mulle vastu keedukartulid.
Teist kaant tõstes tundsin ma soolase kukeseenekastme lõna.
''Ohh! heaa!''hüüatasin ja hakkasin endale toitu laduma.
Mu ema on meie linna raamatukogu juhataja.Tal on kena poisipea ja ülipikad geelküüned.Ja jalal on kirjas Herik+Anneli.Anneli ongi minu empsi nimi.Ja paps on Henrik.Temal on sama tätokas nagu empsil.
Paps töötab matemaatikaõpetajana meie koolis.Sellepärast ma olengi nii matapro.
Paps on juba neljandat aastat meie kooli parim õpetaja.Sest ta on lahe ja teeb nalja ja kui keegi ei viitsi siis tuleb tema ja kogu klass on viitsimist täis.
Enne rääkisin ome bestiga.Irisega.Iris vihkab irisekomme.Ta pole eriti hea matas aga kui mina või paps teda aitame siis saab hakkama küll.
''Kuidas sul koolis läks?''küsis ema järsku ja purustas mu mõttelõnga.
''Päris normilt.Vene tunnis jäin spikerdamiega vahele aga siis Kenno päästis mu ja ütles ,et ma harjutasin enne tundi kirjutamist sellel lehel.Ja siis jäi õps rahule.Aga ikkagi ei tahtnud hästi uskuda,''
''Ta rääkis mulle õpetajate toas ,et sa oled nagu puhas venelane..''
Kõiknaersid.
''Maast lahti venelane!!''karjub isa hommikul mind raputades.
''Jjhlaaad oiorg osr ooaoioippo.''pobisesin ma suvalt vastu.
Lõpuks sain kuidagi püsti.
''Kus ema on?''küsisin silmi hõõrudes kui kööki jõudsin.
''Ta läks juba kuueajal minema.Mingi raamatu mess on Tallinnas.''rääkis isa ja kallas kohvile koort.
''okk,''vastasin ja hakkasin võileibu tegema.
Peale inglisekeele tundi läksin Irise ja Biankaga sööma.
Võtsin endale toorsalati ja ühe banaani.Ei olnud eriti isu.
Bianka ja Iris olid näljased kui hundid.
Istusime lauda mis asus üsna söökla keskel.
''Vaadake.Ragnar tiirutab jälle selle Elenoori ümber.Meiejuurde ei tule vä?''lausus Bianka ärritunult.
''Kuule küll ta tuleks ja oleks kui sa läpuks temaga räägiksid.Kuulsid ju küll ,et ta oli Veikole rääkinud ,et saaks selle Bonka kätte oleks hea.''julgustasin ma Bonkat.
''Appi!Mul on mata tegematta!''tuli Irisele meelde.
''Comon.Paps saab aru,''ma patsutasin Irisele õlale.
Natukese aja pärast tuli isa meie juurde.
''Tere tüdrukud.Head isu.''
''Tänan,'' ütlesime just kui ühest suust.
''Annebell.Saad sa korra tulla?''
Noogutasin segaselt ja liikusin isa kannul sööklast välja.
''Mis on?''küsisin kui olime õue jõudnud.
''Ragnar,''lausus isa hinde tõmmates''Ragnar tahab ennast tappa.Ainuke oled sina keda ta näha tahab.''
Mu süda oleks peaaegu seiskunud''RAGNAR?!TAPPA?!''ma olen segaduses ja hämmelduses.
''Mine sinna staadioni WC taha.Ta on seal.''ütles isa mu pead paitades.
Läksin arglikul sammul staadion WC poole.
Pöörasin ümber nurga ja..ja..ja seal..seal ta oli.Püstol käes.
''Leidsid ka aega tulla,''naeris ta mõnitavalt.
''No?Mis sa siin siis kavandad?Arvad ,et see on just kõige parem idee?Aah?Selliseid väärakusi teha?''rääkisin vihaselt.
''Kuule ära tule õpetama.Ma kutsusin sind vaid selleks ,et need peded siia ei roniks mind ''veendma''.Ja ka selleks ,et sulle ütelda tõde,''muutus ta tõsiseks.
Tõstsin pea.Tõde?Kakoi tõde?
''Noo?Räägi''ässitasin ma uudishimulikult,
''Tõde on see ,et ma olen koguaeg ind armastanud aga pole julgenud tulla su jutule.Ja Bianka.Temaga ma lihtsalt mängisin.Ta vist jäigi arvama ,et ta mulle meeldib.Veiksiga oli meil kokkulepe ,et ta räägib suht möödaminnes Bonkale seda,''vuristas poiss.
''Ahah.Ok.Aga palun nüüd lähme minema ja see püstol..see..selle toimetame ära?!Eks?''rääkisin ma naeratades.
Ja siis käis kõik liiga kiiresti.
Ragnar võttis taskust mingi paberilehe hüüdes ''vaata ,et see veriseks ei saa.Ja sina ka!Hoia end kallis.Põrgus näeme.Ja emps ärgu mul pablagu.See oli liiga vajalik!''.
Haarasin ta käest ja hakkasin teda tirima.
Kuid ta tõstis samal ajal tõstis ta oma teise käe milles oli püstol enda meelekohale ja vajutas päästikule.
Poiss lendas surnult maha minu peale.
Vaikus....
Mu silmist veeresid alla pisarad.Sulgesin silmad...Pimedus.
''Ma ei süüdistagi teie tütart selles.Aga ma lihtsalt...Ohh.Mis ma siis tegin?''kuulsin kahisedes.Sis kuulsin meeletut nuttu.
Avasin silmad.
Vaatasin ümbrust.Olin mingis heledas ruumis voodil.Ema kallistas ja lohutas uksel mingit lühikest naist.
''Eam,''laususin ma nõrgalt.
Ema pööras pea kiirelt minupoole.
''Anna!Ole rahulikult ma olen siin.''ta tuli kiirelt minu juurde ja kallistas mind.
''Kullake.Politsei tahab sind läbi kuulata,''lausus lühike naine ja pühkis pisaraid.
Tahtsin tõusta, kuid ema takistas mind.''Ära tee.Ole rahulikult.Palun kallis.''
Ka ema hakkas nutma.
''Mida?Kus ma olen?Mis?Kes see proua on?''pärisin ma kulmu kortsutades.
''See on proua Helgi.Ta oli Ragnari ema.Ja sa oled praegu Pelgulinna haiglas.Ole vagusi.''rääkis ema ettevaatlikult arvestades kõigi mu reatsioonidega.
''Mõhh?Mis ''oli Ragnari ema''?Mida.''
''Tasa tasa.''lausus ema vaiksel häälel ja läks välja koos lühikese naisega.
Ragnar?Rangnr...Ragnari ema...püss?
Võpatasin.
Hakkasin nutma.Täiest kõrist hakkasin ma nutma.lõhkusin asju ruumis ja karjusin ja kiljusin ja nutsin.
''Eii tahaaa!Miiiks????Agrrrrrrrrrrrrrrr!!!!''
Sisse astusid kaks politseinikut ja haarasid must kinni.
''Teie ka!Minge põrgu!''laususin ma vihaselt.
Mehed suutsid mind maha rahustada ja voodile istuma panna.
Nüüd vahtisin ainult seina.Ei enam nutmist.Lihtsalt külm pilk seinale..Valgele külmale seinale.
''Kas sa mäletad sellest juhtumist midagi?''küsis üks pika ninaga politseinik.
Noogutasin.
''Siis palun räägi meile kõigest.''
''Ragnar vetsu taga..Mina mida teeb..tema armastab mina ja Bianka loll..mina ei luba..lähme ära..mina käest..tema püss..veri..veri..veri..veri..''
Pisarad hakkasid jälle mu põskedelt alla libisema.
Politseinukud tänasid mind ja lahkusid.
Siis tormas sisse ema.
''Kullake sa oled väga tubli!Väga väga tubi!''lausus ema ja kaisutas mind julgustavalt.
2.osa
Ema käskis mul paariks päevaks koju jääda.
Nii ma siis jäin:Vaatasin telekat ja magasin.Koguaeg nägin unes Ragnarit ütlemas ''see kõik on sinu süü.Tapa end!'' või midagi sarnast.
Alati ma ärkasin siis üles suure nutu peale ja joonistasin.
''Ema!Minuga on kõik ok.Tohin ma homme kooli minna?Igatsen oma sõpru,''katkestasin ma vaikuse söögilauas.
''Kuule kullakene.Muidugi mitte.Sa said trauma.See sündmus jäta jälje su hinge igaveseks!''ema muutus kurjaks.
''ma saan päevad läbi odus istudes trauma.Siin ma jõuan mõelda igasugusid lollusi välja!''
''Kalli!Ära tee nii.Sa pead kodus olema.Homme kui ma töölt tulen lähme psühhiaatri juurde.''
Isa lõpetas oma esimese taldrikutäiega ja hakkas suppi juurde tõstma ''las ta läheb.Kuule.See koduspassimine ei tee talle head.''
''eii..ikkagi mitte.Mul on juba terve keemia vihik enesetapuplaane täis.Ma ei taha ,et õps mölisema hakkab.Ja siis mul on aega kõik läbi mõelda.'' laususin ma sarkastiliselt.
''AITAB!LÕPP!''ema lõi käega vastu köögilauda ''mine siis!Aga psühhiaatrisse ikka lähed?''
''Ma ei tahaa..see on ju nii kallis.Ma lähen kooli psühhiaatri juurde.''laususin ma ja tormasin üles.
Muidugi polnud mul kavaski mitte ühegi psühhiaatri juurde minna.See oli ainult vanemate rahustamiseks.
Läksin oma tuppa ja helistasin Irisele:
''Halloo.Anna?Mis viga?Nutuhoog?Räägi!Ma nii igatsen sind ja muretsen!'' vastas hele tüdruku hääl.
''Easy!Kõik on ok.Ma tulen homme kooli.Anna õppimist.''
''Homseks on hullult õppida...''
''Oot!Kuule!Ära anna siis!Õpsid raudselt haletsevad.''naersin ma.
''Aaa,muidugi.Sul veab.''
''No kui päris aus olla siis eriti ei vea küll,''ma muutusin vaiksemaks.
''Upss..Aga tahad sa sellest rääkida?''
''Ei!''ma tõstsin häält ''ma tahtsin hoopis seda ütelda ,et homme peale kooli lähme MacDonalsisse sööma?Mis sa arvad?Bianka kaa ja,''
''No muidugii!Aga homme näeme siis.Ma lähen aitan emal lauda katta.Tsau kallis.''
''Tsauu!''
Panin telefoni lauale ja hakkasin homseid kooliriideid valima.Peale seda panin koolikoti kokku ja läksin pesema ja magama.
''Üles!''karjus ta üle ukse.
Tulin ebatavaliselt kiiresti üles.
Sõin all ja siis sõitsime isaga kooli.
Klassi jõudes jooksin Irisele koha kaela.Meiega liitus Bianka.
''Gruphug!'' karjusin ma.
Siis liitusid meiega kõik ülejäänud klassisviibijad.
Mul oleks peaaegu pisar silmagi tulnud.
Oli Geograafia tund ja Karin vastas mingit kaardi värki kalssi ees.
Järsku nägin Karini asemel Ragnarit.Tõusin ingist ja jooksin ta juurde.
''Mine..Tulen sinuga hiljem.''
Poiss vaatas mulle tuimalt otsa.
''KAS SA EI SAA ARU.HÜPPAN TÄNA RONGI ALLA JA TULEN SINUGA!''karjusin ma ja hakkasin teda raputama.
Õpetaja viis mind rahulikult mu kohale Irise kõrvale tagasi.
''Sööma tuled?Bianka ütles ,et ta küll tahab hullult ja mina ka!''
lausus ta.
Võpatasin ja tõstsin pea.
Pühkisin silmad unest ja..unest?
Vaatasin selja taha.Seal oli Ragnar koos Veikoga.Nad kirjutasid midagi.
Ragnar tõstis pea ''mis vahid?Mine sööma!''
''Jah.Said oma une täis magatud nüüd tule sööma!''lausul Iris mu kõrval.
''Ma magasin?Inglise tunnis?Praegu on teisipäev.Mingit tulistamist pole olnud?''küsisin ma totralt.
Iris vaatas mind imelikult ''EI!Tule nüüd.Saa üle.Opakas.''ta hakkas klassi ukse poole liikuma.''
Panin ka asjd kotti ja hakkasin ära liikuma.Klasis oli veel ainult Ragnar,Veiko ja petaja.
''Ragnar.Kas sa armastad hoopis mind ja mängid Biankaga ainult?''küsisin ma klassiuksel.
Ragnaril läks nägu punaseks ''Veiko.Saat pärast tappa!Mölakas sääne!''
Ta jooksis klassist välja söökla poole.Ma jooksin talle järele ja rääkisin talle kogu loo.
Siis me sõime koos ja tunnis istus ta minu kõrval.Otsustasime ,et me nüüd armastame.
Varsti tuli ka First kiss ja ta hakkas mul külas käima.
Kui sa kallis lugeja veel ei mõistnud ,et kas kogu jutt oli uni siis alates sööklasse minekust 1.osast oli uni
Aga mida sa homme selga paned?
Annabelll (l) says:
Tõmban lihtsalt dressika kampsunile otsa.Nii külm on juu, Ja lumi tuleb ka varsti maha ja.Aga sa ise?
Iris says:
Empsiga ostsime täna ühe hull kena musta värvi kardigani.Ma arvan ,et tolle ja siis mingi kollane pluus vms alla (:
Annabell (l) says:
Ägeee!Aga ma nüüd sööma.Emps tegelt juba ammu karjub ,et sööma
Tsauu!Iris says:
No tsauka!
Panin (Annabell) MSNi eemal režiimile ja loivasin alla korrusele.
''Noo..Millega sa mind täna rõõmustad?''küsisin õrnalt naeratades.
''Täna kokkas paps,''vastas ema taldrikuid lauale pannes.
''Woooah!Mida siis?'' tõstsin kaane potilt ja seal laiutasid mulle vastu keedukartulid.
Teist kaant tõstes tundsin ma soolase kukeseenekastme lõna.
''Ohh! heaa!''hüüatasin ja hakkasin endale toitu laduma.
Mu ema on meie linna raamatukogu juhataja.Tal on kena poisipea ja ülipikad geelküüned.Ja jalal on kirjas Herik+Anneli.Anneli ongi minu empsi nimi.Ja paps on Henrik.Temal on sama tätokas nagu empsil.
Paps töötab matemaatikaõpetajana meie koolis.Sellepärast ma olengi nii matapro.
Paps on juba neljandat aastat meie kooli parim õpetaja.Sest ta on lahe ja teeb nalja ja kui keegi ei viitsi siis tuleb tema ja kogu klass on viitsimist täis.
Enne rääkisin ome bestiga.Irisega.Iris vihkab irisekomme.Ta pole eriti hea matas aga kui mina või paps teda aitame siis saab hakkama küll.
''Kuidas sul koolis läks?''küsis ema järsku ja purustas mu mõttelõnga.
''Päris normilt.Vene tunnis jäin spikerdamiega vahele aga siis Kenno päästis mu ja ütles ,et ma harjutasin enne tundi kirjutamist sellel lehel.Ja siis jäi õps rahule.Aga ikkagi ei tahtnud hästi uskuda,''
''Ta rääkis mulle õpetajate toas ,et sa oled nagu puhas venelane..''
Kõiknaersid.
''Maast lahti venelane!!''karjub isa hommikul mind raputades.
''Jjhlaaad oiorg osr ooaoioippo.''pobisesin ma suvalt vastu.
Lõpuks sain kuidagi püsti.
''Kus ema on?''küsisin silmi hõõrudes kui kööki jõudsin.
''Ta läks juba kuueajal minema.Mingi raamatu mess on Tallinnas.''rääkis isa ja kallas kohvile koort.
''okk,''vastasin ja hakkasin võileibu tegema.
Peale inglisekeele tundi läksin Irise ja Biankaga sööma.
Võtsin endale toorsalati ja ühe banaani.Ei olnud eriti isu.
Bianka ja Iris olid näljased kui hundid.
Istusime lauda mis asus üsna söökla keskel.
''Vaadake.Ragnar tiirutab jälle selle Elenoori ümber.Meiejuurde ei tule vä?''lausus Bianka ärritunult.
''Kuule küll ta tuleks ja oleks kui sa läpuks temaga räägiksid.Kuulsid ju küll ,et ta oli Veikole rääkinud ,et saaks selle Bonka kätte oleks hea.''julgustasin ma Bonkat.
''Appi!Mul on mata tegematta!''tuli Irisele meelde.
''Comon.Paps saab aru,''ma patsutasin Irisele õlale.
Natukese aja pärast tuli isa meie juurde.
''Tere tüdrukud.Head isu.''
''Tänan,'' ütlesime just kui ühest suust.
''Annebell.Saad sa korra tulla?''
Noogutasin segaselt ja liikusin isa kannul sööklast välja.
''Mis on?''küsisin kui olime õue jõudnud.
''Ragnar,''lausus isa hinde tõmmates''Ragnar tahab ennast tappa.Ainuke oled sina keda ta näha tahab.''
Mu süda oleks peaaegu seiskunud''RAGNAR?!TAPPA?!''ma olen segaduses ja hämmelduses.
''Mine sinna staadioni WC taha.Ta on seal.''ütles isa mu pead paitades.
Läksin arglikul sammul staadion WC poole.
Pöörasin ümber nurga ja..ja..ja seal..seal ta oli.Püstol käes.
''Leidsid ka aega tulla,''naeris ta mõnitavalt.
''No?Mis sa siin siis kavandad?Arvad ,et see on just kõige parem idee?Aah?Selliseid väärakusi teha?''rääkisin vihaselt.
''Kuule ära tule õpetama.Ma kutsusin sind vaid selleks ,et need peded siia ei roniks mind ''veendma''.Ja ka selleks ,et sulle ütelda tõde,''muutus ta tõsiseks.
Tõstsin pea.Tõde?Kakoi tõde?
''Noo?Räägi''ässitasin ma uudishimulikult,
''Tõde on see ,et ma olen koguaeg ind armastanud aga pole julgenud tulla su jutule.Ja Bianka.Temaga ma lihtsalt mängisin.Ta vist jäigi arvama ,et ta mulle meeldib.Veiksiga oli meil kokkulepe ,et ta räägib suht möödaminnes Bonkale seda,''vuristas poiss.
''Ahah.Ok.Aga palun nüüd lähme minema ja see püstol..see..selle toimetame ära?!Eks?''rääkisin ma naeratades.
Ja siis käis kõik liiga kiiresti.
Ragnar võttis taskust mingi paberilehe hüüdes ''vaata ,et see veriseks ei saa.Ja sina ka!Hoia end kallis.Põrgus näeme.Ja emps ärgu mul pablagu.See oli liiga vajalik!''.
Haarasin ta käest ja hakkasin teda tirima.
Kuid ta tõstis samal ajal tõstis ta oma teise käe milles oli püstol enda meelekohale ja vajutas päästikule.
Poiss lendas surnult maha minu peale.
Vaikus....
Mu silmist veeresid alla pisarad.Sulgesin silmad...Pimedus.
''Ma ei süüdistagi teie tütart selles.Aga ma lihtsalt...Ohh.Mis ma siis tegin?''kuulsin kahisedes.Sis kuulsin meeletut nuttu.
Avasin silmad.
Vaatasin ümbrust.Olin mingis heledas ruumis voodil.Ema kallistas ja lohutas uksel mingit lühikest naist.
''Eam,''laususin ma nõrgalt.
Ema pööras pea kiirelt minupoole.
''Anna!Ole rahulikult ma olen siin.''ta tuli kiirelt minu juurde ja kallistas mind.
''Kullake.Politsei tahab sind läbi kuulata,''lausus lühike naine ja pühkis pisaraid.
Tahtsin tõusta, kuid ema takistas mind.''Ära tee.Ole rahulikult.Palun kallis.''
Ka ema hakkas nutma.
''Mida?Kus ma olen?Mis?Kes see proua on?''pärisin ma kulmu kortsutades.
''See on proua Helgi.Ta oli Ragnari ema.Ja sa oled praegu Pelgulinna haiglas.Ole vagusi.''rääkis ema ettevaatlikult arvestades kõigi mu reatsioonidega.
''Mõhh?Mis ''oli Ragnari ema''?Mida.''
''Tasa tasa.''lausus ema vaiksel häälel ja läks välja koos lühikese naisega.
Ragnar?Rangnr...Ragnari ema...püss?
Võpatasin.
Hakkasin nutma.Täiest kõrist hakkasin ma nutma.lõhkusin asju ruumis ja karjusin ja kiljusin ja nutsin.
''Eii tahaaa!Miiiks????Agrrrrrrrrrrrrrrr!!!!''
Sisse astusid kaks politseinikut ja haarasid must kinni.
''Teie ka!Minge põrgu!''laususin ma vihaselt.
Mehed suutsid mind maha rahustada ja voodile istuma panna.
Nüüd vahtisin ainult seina.Ei enam nutmist.Lihtsalt külm pilk seinale..Valgele külmale seinale.
''Kas sa mäletad sellest juhtumist midagi?''küsis üks pika ninaga politseinik.
Noogutasin.
''Siis palun räägi meile kõigest.''
''Ragnar vetsu taga..Mina mida teeb..tema armastab mina ja Bianka loll..mina ei luba..lähme ära..mina käest..tema püss..veri..veri..veri..veri..''
Pisarad hakkasid jälle mu põskedelt alla libisema.
Politseinukud tänasid mind ja lahkusid.
Siis tormas sisse ema.
''Kullake sa oled väga tubli!Väga väga tubi!''lausus ema ja kaisutas mind julgustavalt.
2.osa
Ema käskis mul paariks päevaks koju jääda.
Nii ma siis jäin:Vaatasin telekat ja magasin.Koguaeg nägin unes Ragnarit ütlemas ''see kõik on sinu süü.Tapa end!'' või midagi sarnast.
Alati ma ärkasin siis üles suure nutu peale ja joonistasin.
''Ema!Minuga on kõik ok.Tohin ma homme kooli minna?Igatsen oma sõpru,''katkestasin ma vaikuse söögilauas.
''Kuule kullakene.Muidugi mitte.Sa said trauma.See sündmus jäta jälje su hinge igaveseks!''ema muutus kurjaks.
''ma saan päevad läbi odus istudes trauma.Siin ma jõuan mõelda igasugusid lollusi välja!''
''Kalli!Ära tee nii.Sa pead kodus olema.Homme kui ma töölt tulen lähme psühhiaatri juurde.''
Isa lõpetas oma esimese taldrikutäiega ja hakkas suppi juurde tõstma ''las ta läheb.Kuule.See koduspassimine ei tee talle head.''
''eii..ikkagi mitte.Mul on juba terve keemia vihik enesetapuplaane täis.Ma ei taha ,et õps mölisema hakkab.Ja siis mul on aega kõik läbi mõelda.'' laususin ma sarkastiliselt.
''AITAB!LÕPP!''ema lõi käega vastu köögilauda ''mine siis!Aga psühhiaatrisse ikka lähed?''
''Ma ei tahaa..see on ju nii kallis.Ma lähen kooli psühhiaatri juurde.''laususin ma ja tormasin üles.
Muidugi polnud mul kavaski mitte ühegi psühhiaatri juurde minna.See oli ainult vanemate rahustamiseks.
Läksin oma tuppa ja helistasin Irisele:
''Halloo.Anna?Mis viga?Nutuhoog?Räägi!Ma nii igatsen sind ja muretsen!'' vastas hele tüdruku hääl.
''Easy!Kõik on ok.Ma tulen homme kooli.Anna õppimist.''
''Homseks on hullult õppida...''
''Oot!Kuule!Ära anna siis!Õpsid raudselt haletsevad.''naersin ma.
''Aaa,muidugi.Sul veab.''
''No kui päris aus olla siis eriti ei vea küll,''ma muutusin vaiksemaks.
''Upss..Aga tahad sa sellest rääkida?''
''Ei!''ma tõstsin häält ''ma tahtsin hoopis seda ütelda ,et homme peale kooli lähme MacDonalsisse sööma?Mis sa arvad?Bianka kaa ja,''
''No muidugii!Aga homme näeme siis.Ma lähen aitan emal lauda katta.Tsau kallis.''
''Tsauu!''
Panin telefoni lauale ja hakkasin homseid kooliriideid valima.Peale seda panin koolikoti kokku ja läksin pesema ja magama.
''Üles!''karjus ta üle ukse.
Tulin ebatavaliselt kiiresti üles.
Sõin all ja siis sõitsime isaga kooli.
Klassi jõudes jooksin Irisele koha kaela.Meiega liitus Bianka.
''Gruphug!'' karjusin ma.
Siis liitusid meiega kõik ülejäänud klassisviibijad.
Mul oleks peaaegu pisar silmagi tulnud.
Oli Geograafia tund ja Karin vastas mingit kaardi värki kalssi ees.
Järsku nägin Karini asemel Ragnarit.Tõusin ingist ja jooksin ta juurde.
''Mine..Tulen sinuga hiljem.''
Poiss vaatas mulle tuimalt otsa.
''KAS SA EI SAA ARU.HÜPPAN TÄNA RONGI ALLA JA TULEN SINUGA!''karjusin ma ja hakkasin teda raputama.
Õpetaja viis mind rahulikult mu kohale Irise kõrvale tagasi.
''Sööma tuled?Bianka ütles ,et ta küll tahab hullult ja mina ka!''
lausus ta.
Võpatasin ja tõstsin pea.
Pühkisin silmad unest ja..unest?
Vaatasin selja taha.Seal oli Ragnar koos Veikoga.Nad kirjutasid midagi.
Ragnar tõstis pea ''mis vahid?Mine sööma!''
''Jah.Said oma une täis magatud nüüd tule sööma!''lausul Iris mu kõrval.
''Ma magasin?Inglise tunnis?Praegu on teisipäev.Mingit tulistamist pole olnud?''küsisin ma totralt.
Iris vaatas mind imelikult ''EI!Tule nüüd.Saa üle.Opakas.''ta hakkas klassi ukse poole liikuma.''
Panin ka asjd kotti ja hakkasin ära liikuma.Klasis oli veel ainult Ragnar,Veiko ja petaja.
''Ragnar.Kas sa armastad hoopis mind ja mängid Biankaga ainult?''küsisin ma klassiuksel.
Ragnaril läks nägu punaseks ''Veiko.Saat pärast tappa!Mölakas sääne!''
Ta jooksis klassist välja söökla poole.Ma jooksin talle järele ja rääkisin talle kogu loo.
Siis me sõime koos ja tunnis istus ta minu kõrval.Otsustasime ,et me nüüd armastame.
Varsti tuli ka First kiss ja ta hakkas mul külas käima.
Kui sa kallis lugeja veel ei mõistnud ,et kas kogu jutt oli uni siis alates sööklasse minekust 1.osast oli uni
Thursday, March 3, 2011
Lähed?
Mäletan ,et väiksena sa ei tahtnud minuga üldse mängida.
Jah ,mõnikord sa siiski pidid seda tegema.
Tundusid mulle alati nii suur.
Olid mu eeskuju.
Püüdsin olla sinu moodi ja sinu asju ,neid ma armastasin.
Tundusid alati mulle nii suur.
Ja isegi kui sa tegid mulle haiget ei suutnud ma sind vihata!
Mäletan ka ,et olen sulle haiget teinud,
mitte küll vaimselt aga füüsiliselt.
Nüüd me oleme HEAD sõbrad.
Ja see on üks parimaid asju minu elus!
Sa oled kui mu suurem õde,
kui mu tugi millele toetun kui mul on raske,
mu naerusahver ja mõtetelaegas.
Aga mitte ometi nüüd sa lähe ära?!
Nüüd kui kõik paistab olevat nii hea.
No vähemalt läbi minu silmade.
Kuid su südamest ja mõtteist sa välja ei pääse.
See on raudne reegel.
Ohh ,ma kõlan nagu mingi Valentino,
nagu oleksin susse armunud.
Nüüd sa siis tead!
See luuletus on pühendatud minu kallile Marianile :*
Subscribe to:
Comments (Atom)